Pisike poiss tantsib laia kübara all

Mina liigun sel aastal villa teemal mööda nö ajaloolis-loogilist rada.
Alustasime aprillis 2 lamba koju toomisega, suve lõpul oli neid siin juba 10 ning siis sai vanade raudadega pügamises kätt harjutatud. Vihmane suvi ja tallede esimene vill... Päris musta värvi villaga meil ainult üks lammas. Selline väike kogus kaob villavabriku suurte kraaside vahele ning lõngaks saab seda teha seal ainult suurema kogusena- olgu siis mitme pügamise jagu kogudes või muu villaga segades. Tundus hirmus kahju seda ilusat musta halliks seguks lasta. Nii see koju jäigi, algul selle mõttega, et ju ma siis kasutan seda viltimisel. Eks viltimine oli ka ajalooliselt enne ketramist.
Ja siis ühel septembrikuu päeval oli minu e-postkastis Triinu kiri, kes oli saanud Saaremaal pillilaagris Gilleke Kopamehe käe all ketramist õppides sellise energilaengu, et tahtis seda kohe jagada. Ühel päeval istusimegi Triinuga meie köögis aurava tee ja küpseva karaski juures ja ketrasime. Järgmise loogilise sammuna oli siis juba kedervarte meisterdamine- sest lapsedki tahtsid nüüd enesele omi.
Esimestest lõngaproovidest sai väike randmesoojendaja, siis julgesin juba mütsi ja vesti peale mõelda...
Kedervarrega tegutsemine tegi minu jaoks ka voki tööpõhimõtte selgemaks ning andis tõuke oma voki panipaigast välja tõstmiseks. Aidakirstust leitud vanad heiderullid sobisid “kuiva tenni” jaoks ideaalselt ning kui pisut kindlust käes siis asusin villa kallale. Kui kedervarre puhul kraasimine pole oluline siis vokiga ketramisel on eelnevast kraasimiset ikka suur abi. Ja kaasaegseid rullkraase julgen küll soojalt soovitada! (Kuigi ega lihastreening käsikraasidegagi mööda külgi alla jookse :))
Tänaseks on mul see musta lamba kasukas, millest kogu minu ketramise-saaga alguse sai, kenasti kraasitud ja Markoga kahepeale vestitäis lõngaks kedratud. Eesmärk on saavutatud ja minu süda rahul. Mitte, et ma mingi asjatundja või osavnäpp nüüd oleks- kaugel sellest! Õpin kuni elan ja kuni on, kellelt õppida.

Ajaloolased kirjutavad, et meie taludesse jõudis vokk alles 18. sajandil, enne seda tehtigi villast lõnga kedervarrega. Ja vanimad ajaloolised kedervarre leiud on Eesti aladel 3000-2000 e Kr, see teeb siis kedervarre uhkeks vanuseks vähemalt 4000 aastat. Eks üle maailma naised ketrasid ja need säilinud kedervarred on päris sarnased. Meil märgitakse veel, et 20 saj alguses kedrati näiteks Saaremaal nõnda veel takku, aga villa ketramist enam ei mäletata. Päris naljakas, et nüüd käiakse seda USA-s ja Inglismaal uuesti õppimas ja äratatakse seda unustatud kommet meil taas ellu. Eesti Rahva Muuseumis on siiski alles vanu näidiseid ja nende järgi on tehtud siis päris meie oma kedervarred. Tore et kedervars ka lauludes ja mõistatustes on veel alles.
Kedervarrel on voki ees mõned eelised:
Ei ole tarvidust villa eraldi pesta ega noppida ega kraasida. Eriti vihamase suve järel pügatud villa. Eks vanasti oldigi targemad ja pesti lambaid, mitte villa.
Kedervarrega saab kedrata kasvõi mere ääres päikese käes. Triin, kes mind kedervarrega tutuvustas unistas kui mõnus on talvel käia sokkidega, kuhu on juba sisse kedratud päike ja tuul ja suvised tegemised.
Seega - pistan kedervarre kotti ja ketran kus tahan. Näiteks kui Triin tuli Hiiumaale praamiga ja tegi seal tallevillast lõnga oli kohe ümber Itaalia turistide grupp, kes ei suutnud ära imestada, mis imeasja ta seal teeb.
Vokk aga nõuab ka kodus ruumi- ja kui on juba vokk siis on ka viipsik ja keripuud jne jne.Kedervarrega on lihtne ja lapsedki saavad hakkama.

Novembrit kutsuti ennemuiste ka mardikuuks. Mardisanditamiselgi oli kedervarrel oma koht, nimelt kandis mardi-ema kedervart heidetuustiga vööl ja sellele oli lausa eraldi osa kombestikus:
Kui sandid end tuppa laulnud, vilja- ja karjaõnne visanud ning pererahva pakutud toidust maitsnud, lastega tembud teinud siis astub mardi-ema istme peale püsti, hakkab kedervarrega lõnga ketrama ja laulab:"Küll ma kehran, küll ma püian, küll ma kehran kõige pääva,koidu aeal koelõnga,lõune aeal lõimelõnga,õhta jo kiarin kiarispuile,kapsu pialta kangaspuile, südaöösse süstik käässa,lõng saab kangaksa korraga,pailu lapsi, laiad silmad,hunt soab kuube, karu kasuka,ise ma poolest palja'assa,ihu hiilab tükatie". Seepeale antakse mardiemale tükk kangast või lina ja seejärel mardid tänavad ja lahkuvad.
Kes sanditama minna plaanib, sel paras aeg harjutada :) (Mardi-ema laulus on aga vihje käsitööajaloorajal edasi astumiseks- sukavardad on üpris moodsad vidinad- kedervarrelt läks lõng või takk edasi hoopis telgedele- olid need siis lihtsad raamid, püstteljed või juba hilisemal ajal kasutusel olnud kangasteljed...)